Tahkisaku on akutehnoloogia, milles elektrolüüt ei ole vedelik või geel, vaid tahke aine. See tahkiselektrolüüt on tavaliselt keraamiline, polümeer või komposiitmaterjal, mis suudab toatemperatuuril elektrit juhtida ja millel on kõrge ioonijuhtivus. Tahkisakudel on suurem ohutus, suurem energiatihedus ja pikem tööiga võrreldes traditsiooniliste vedelakupatareidega.
Praegu areneb tahkisaku tehnoloogia pidevalt ja selle võib jagada peamiselt järgmisteks tüüpideks:
1. Keraamiline tahkisaku: seda tüüpi tahkisaku kasutab elektrolüütidena keraamilisi materjale, millel on kõrge ioonijuhtivus ja hea keemiline stabiilsus. Keraamiliste materjalide keeruka ettevalmistamise ja töötlemise tõttu on seda tüüpi tahkisakud praegu uurimis- ja arendusjärgus.
2. Polümeerne tahkisaku: seda tüüpi tahkispatareides kasutatakse elektrolüütidena polümeere, millel on suur paindlikkus ja plastilisus ning mida saab valmistada õhukesteks kiledeks või lehtstruktuurideks. Polümeer-tahkepatareidel on tavaliselt madalamad tootmiskulud ja parem töötlemisvõime, seega on neil suur potentsiaal praktilistes rakendustes.
3. Komposiit-tahkepatarei: komposiit-tahkepatareides kasutatakse elektrolüütidena komposiitmaterjale, mis koosnevad tavaliselt sellistest materjalidest nagu polümeerid ja keraamika. Seda tüüpi tahkisakud ühendavad polümeeride ja keraamika eelised, neil on kõrge ioonijuhtivus ja keemiline stabiilsus ning see on praegu üks aktiivsemaid tahkisaku tehnoloogiaid teadusuuringutes.
Lisaks ülaltoodud tüüpidele on olemas ka teist tüüpi pooljuhtakusid, näiteks klaasist pooljuhtakud, nanostruktuuriga pooljuhtakud jne, mis kõik uurivad erineval määral pooljuhtakude võimalusi. Tahkisaku tehnoloogia pideva arendamise ja valmimise tõttu arvatakse, et neid kasutatakse laialdaselt sellistes valdkondades nagu elektrisõidukid ja kaasaskantavad elektroonikaseadmed.